Edukast Eestist rääkides keskendume enamasti tootlikkusele, investeeringutele, digikompetentsidele ja ekspordile. Need on õiged mõõdikud. Väikese avatud riigi majanduslik edu ei sõltu ainult sellest, mida me toodame, vaid ka sellest, kui kiiresti tekib rahvusvahelistes suhetes usaldus. Usaldus on majanduslik ressurss, see vähendab partnerite tajutud riski, kiirendab otsuseid ja avab ligipääsu koostöövõrgustikele. Sageli jääb väikeriik rahvusvahelisest konkurentsist kõrvale mitte seetõttu, et tal puudub võimekus, vaid seetõttu, et puudub nähtavus ja tuttavlikkus.
Professionaalne klassikaline muusika on üks valdkondi, kus Eesti on aastakümnete jooksul loonud rahvusvaheliselt äratuntava kvaliteedimärgi. Tippkontserdisaalid nagu Carnegie Hall New Yorgis, festivalid ja rahvusvahelised koostööd on kohad, kus Eesti nimi seostub järjepidevalt kõrgtasemega. See kogemus liigub inimestega kaasa ka väljapoole kultuuriruumi ning kujundab väärtusahelates osalevate ettevõtete ehk nö tellijate ja investorite arusaama Eestist kui usaldusväärsest partnerist. Seetõttu ei ole professionaalne kultuur ainult identiteediküsimus, vaid osa riigi nähtavuse infrastruktuurist ka majanduslikus mõttes.
Probleem ei seisne niivõrd kultuuri väheses väärtustamises kuivõrd rahastusmudelis. Eesti, nagu ka muu maailma professionaalsed kultuuriinstitutsioonid, tuginevad suures osas avalikule rahastusele. See mudel on võimaldanud üles ehitada tugeva süsteemi, kuid muudab selle pikaajaliselt haavatavaks. Kvaliteedi püsimine sõltub peaaegu täielikult riigieelarve võimest. Kui avaliku sektori surve kasvab, puudub mehhanism, mis tooks süsteemi automaatselt juurde erasektori kapitali. Arenguseire Keskuse raport osutab, et avaliku raha osakaalu vähenemine kultuuris on rahvusvaheline trend ning erasektori rolli kasv eeldab sobivaid stiimuleid ja raamistikke.
Paljudes riikides on see risk lahendatud filantroopia institutsionaliseerimise kaudu. Mis on filantroopia? Filantroopia ei tähenda juhuslikke annetusi ega heategevuslikku žesti, vaid selgete reeglitega partnerlust, kus erasektori panus muutub prognoositavaks osaks avaliku hüve rahastamisest. Samas, ei ole filantroopia mingi nähtus ainult suurte summade jaoks. Vastupidi - igaüks võib olla filantroop, kui ta toetab kord aastas või regulaarselt talle olulist valdkonda ka väikse panusega.
Eesti kontekstis paistab mõistlik rakendada kolme praktilist sammu.
Esiteks annetuste riiklik võimendus. Kui eraisik või ettevõte teeb sihitud panuse professionaalsele kultuuriasutusele, lisab riik sellele kindlaksmääratud protsendi. Riigi kulu tekib ainult siis, kui erasektor juba panustab. Suurbritannia Gift Aid’i loogika on siinkohal õpetlik, kusjuures annetuste puhul nö lisatakse juurde läbi maksusüsteemi ning teada-tuntud reegel teeb panustamise ühiskonnas harjumuseks mitte erandiks.
Teiseks kaasrahastuse võimendus (ingl k match-funding) ehk ajaliselt piiratud kampaaniad, kus annetused saavad vastesumma teiselt rahastajalt. Kusjuures vastesumma ei pea tulema ainult riigilt. Vastesumma andjateks saavad olla filantroobid, sihtasutused või ettevõtted, kes võimendavad avalikkuse annetusi (näiteks 50 eurot muutub 100 euroks). Eesti analoogina võiks vastesumma tulla kas avalikust allikast, erasektori fondist või nende kombinatsioonist, mis vähendab riigi koormust ja suurendab motiveerivat efekti 'mu euro teeb rohkem'.
Kolmandaks professionaalse kultuuri kapitalifond ehk püsikapital. Pean silmas põhikapitali, mida ei kulutata ära, vaid investeeritakse ning mille tootlus aitab katta tegevuskulusid ja vähendab iga-aastast eelarveriski. Selline raamistik on Euroopas laialt kasutusel näiteks Prantsusmaal ja Hollandis.
Eelpool nimetatud kolme praktilise sammu majanduslik mõju ulatub kultuurivaldkonnast palju kaugemale. Arenguseire Keskuse raport käsitleb kultuuri stimuleerimise võimalikku majandusmõju ning osutab, et kultuurivaldkonna toetus võib mudeli eeldustel elavdada majandust ja kasvatada maksutulusid. Näiteks kui riigi võimendusele kuluks esimesel aastal 4,6 miljonit eurot, laekuks samal ajal maksutulu 2,1 miljonit eurot rohkem võrreldes baasstsenaariumiga. Raporti pika vaate hinnangu kohaselt annaks 2035. aastal riigi investeering 15 miljonit eurot tagasi 10 miljonit eurot maksutulu ning lisanduks palkade, teenuste, tootmise ja turismi läbi 63,5 miljonit eurot sisemajanduse kogutoodangut.
Väikeriigid ei konkureeri mahuga. Nad konkureerivad usaldusväärsusega. Usaldusväärsus ei teki kampaaniatest, vaid institutsioonidest, mille kvaliteet püsib aastakümneid. Seega ei ole asi ainult kultuuripoliitikas, vaid mõtteviisiga kooskõlas rahastusmudelis, mis seob kultuurilise tipptaseme ja majandusliku edu üheks vastastikku toimivaks süsteemiks.
Eesti ei pea valima majanduse ja kultuuri vahel. Eesti müüb siis, kui Eesti kõlab.
Artikkel on kirjutatud konkursile Edukas Eesti, mis on Äripäeva, Helmese, Elengeri, Soraineni, Swedbanki, Verstoni ja Telia Eesti Eesti eduloo uuendamise ja arengu kiirendamise ideedest konkurss arvamusloo vormis.
Lisa kommentaar